Argentiinasse tekkis mul soov minna juba ammu. Olen küll korra käinud Brasiiliast üle piiri Iguassu jugade juures, kuid kaugemale ma tookord ei jõudnud. Sel kevadel lootsin minna ühele kohtumisele Uruguais, kuid ka sellest ei tulnud seekord midagi välja, seega pidi plaanid ümber mõtlema. Suurepärane võimalus Lõuna-Ameerika avastamiseks avanes siis, kui leidsin täiesti juhuslikult odavad piletid Tallinnast Buenos Airesse. Lend oli ka väga mugav – Tallinn Frankfurt ja sealt edasi küll pikk, kuid otselend Argentiina pealinna. Piletid leidsin juuni alguses ja ostsin kohe ära – reisiseltskonnas seekord kolm põlvkonda naisi – mina, Helena ja vanaema Vivian.
Võrreldes varasemaga (selle ajaga kui Helena alla kahe aasta vana oli) oli muutuseks see, et ka Helenale tuli täispilet osta. Kui enne maksis pilet vaid väga tillukese osa täispiletist (nt 10 % vms), siis nüüd maksis ta pilet täpselt sama palju kui minu oma. Ei mingit lapsesoodustust 😦 Üldse muudab see kahe aastaseks saamine palju reisikorralduses – justkui saab beebi üle öö täiskasvanuks. Mõned firmad ei luba enam automaatselt tasuta lapsekäru, lennujaamades peab laps ise minema läbi turvakontrolli ning kuuldavasti ei lubata mõnikord ka 2+ lapsele vett kaasa võtta läbi turvakontrolli (viimast õnneks meiega juhtunud siiski pole).
Aga tagasi reisi esimese päeva juurde – selleks oli 21. november. Meie lend Tallinnast oli kell 18.00, seega oli hommikul ilusti aega kohvrit pakkida. Pagasi pakkimisel tuli olla väga tähelepanelik, sest kuigi Lufthansaga lennates oli pagasit lubatud normaalselt, siis Argentiinas sees ootas meid ees 5 siselendu, ning igal lennufirmal olid kardinaalselt erinevad pagasireeglid.
Ilmselt oli ka Helenal reisiärevus, seega keeldus ta kardinaalselt lõunauinakust, ning kuna mul tõesti oli vaja pakkida ja polnud väga aega viita, jäigi see tegemata. Ma pean tunnistama, et olin veidi mures, sest viimati kui oli selline pikem lend (augustis nt Mauritius – Tallinn) ja ta üleväsis, siis oli ikka lennukis veidi kisa ka. Igal juhul olin hästi varustatud – kaasas erinevad kleepsuraamatud, kaelapadjad, snäkid, smuutid ja puuviljad. Tallinna lennujaamas oli väga tore Lotte mängunurk, kus väsinud laps sai ennast veel rohkem ära väsitada. See muidugi ei tähendanud, et ta oleks Tallinn – Frankfurt lennul maganud – magas hoopis Frankfurdi lennujaamas kärus ja ärkas ilusti järgmise lennu ajaks üles. Järgmine lend oli natukene hirmutav – 13,5 tundi. Pean tunnistama, et vist ei olegi nii pikalt lennanud, st nagu paar korda on olnud nii pikad lennud, aga mitte lennukava järgi vaid selle pärast, et lend on hilinenud (vastutuul, pikk stardijärjekord vms).
Kahtlemata oli see Helena kõige pikem lend seni. Alguses lahutasime niisama meelt, kleepisime, mängisime vms. Ja täiesti juhuslikult jäi ta mingi hetk lihtsalt istudes magama (teesklesin, et magan ise ka) ja siis kukkus pots mulle peadpidi sülle. Olime kolmekesi kolmeses reas, seega tähendas see seda, et ega ma väga liikuda ei saanud. Lisaks kõigele oli Lufthansa toppinud meid oma sektsiooni viimasele reale, mis tähendas, et meie istmed ei käinud alla. Check-ini tehes ma ei märganud ka seda (vaatasin lihtsalt, et ilusti kõrvuti, aga ei tulnud selle peale, et ka need istmed alla ei käi). Siiski, somehow isegi mina magasin veidi ja Helena magas suhteliselt normaalselt. Draama ja kisa jäi seekord olemata 🙂
Buenos Aireses maandusime järgmisel hommikul kell 8.00.
Reisid Helenaga 