Buenos Airese lennujaam oli nagu iga teine suur lennujaam. Tuli läbida turvakontroll ja passikontroll ja siis pagas haarata. Meeldiv oli see, et ilusti tuli kuskilt mingi onu ja suunas meid lapsega eelisjärjekorras passikontrolli. Ma tean, et ilma lapsega reisijatele võib see tunduda ebaõiglane, aga tegelikult ei ole üldse lihtne passida pikas järjekorras, kui sul on kaasas kaheaastane. Teised ei tea, aga need, kellel on lapsed, saavad aru.
Esimese asjana otsustasin võtta endale kohaliku simkaardi, mis osutus küllaltki keeruliseks protsessiks, st kõigepealt tuli leida üles salajane office, kus seda sai (EZE lennujaam, teine korrus) ning siis võttis omajagu aega selle tööle saamine. Teiseks väljakutseks oli kohaliku raha saamine. Kuna rahavahetuspunktis oli tohutu järjekord, siis otsustasin võtta välja raha automaadist. Alguses vaatasin valesti – st vaatasin et lisateenustasu lisaks Eesti panga tasule oli 60 ARSi ehk alla euro. Tegelikult oli kirjas, et see on 600 ARSi ehk ligi 10 eurot. Sellele lisandus siis Eesti poolne tasu (LHV pank, 4,5 euri, suuruse sain teada alles pärast). Seega maksin 90 euro väljavõtmise eest ca 15 eurot, mis on liig mis liig. Aga teinekord olen targem 🙂
Tegelikult on Argentiinasse kõige mõistlikum võtta kaasa sularaha (eurod) ja krediitkaart. Väga lihtsalt on võimalus vahetada sularaha rahavahetuspunktis ning nii saab ka parima kursi. Väga paljud kohad võtavad lisaks Argentiina pesole vastu ka eurosid ja dollareid (euroga maksmisel on isegi eelis). Samas majutuskohtades on kaks varianti: kui on ametlik hotell, siis saab 21 % alla kui maksad välismaa krediitkaardiga. Ka sellest hinnast, mis on nt booking.com lõplik hind. Kui ööbid aga apartmendis või kodumajutuses, siis on soodsam maksta sularahas – saad tavaliselt 10 % alla. Isegi kui on kaardimaksevõimalus, siis seda 21 % mida hotellis alla saad, seal ei saa.
Buenos Aireses on kolm lennujaama. EZE kuhu maanduvad rahvusvahelised lennud, EAP, mis on kõige lähemal kesklinnale, ja kust lähevad enamus n-ö kallid riigisised lennud ning EPA, ehk odavlendude lennujaam. EZE lennujaamast linna sõidab 30 minutit – 1,5 tundi, olenevalt liiklusest. Meie võtsime transfer service’i, ehk maksime putkas takso eest ja lipsuga mees juhatas meid õige auto peale (see oli väga mugav variant, kõik hinnad olid fikseeritud). Selle hind oli 29 € Palermo piirkonda. Võrdluseks – tagasiteel võtsime vastassuunas uberi, see maksis 14,5 €.
Ööbisime Palermo piirkonnas apartmendis, mis oli väga lähedal EAP lennujaamale. Meil oli täiesti ideaalne korter: magamistuba, lapse voodi, elutuba, köök, rõdu, ilus vaade ja isegi bassein katusel. Kel vaja ööbimist Buenos Aireses, julgen soovitada (vt SIIN).
Alustasin sellega, et tegin tiiru lähedalasuvatesse poodidesse – mida ikka vaja osta? Vett, veini, kohvikapsleid ja liha. Lisaks vahetada raha rahavahetuspunktis – kõik oli vaid paari tänavavahe kaugusel. Rahavahetuses olin segaduses, sest tundus, et sain liiga hea kursiga raha. Kuna ma vähem ei saanud, eeldasin, et ma ise lugesin midagi valesti, kuid kodus raha üle lugedes tuli välja, et olin saanud ühe euro eest 72 pesot, kuigi ametlik kurss see hetk oli 65. Kõige suurem raha, mida meil õnnestus näha oli 500-pesone, ehk ca 8 eurot. Seega kogu reisiks raha vahetades oli alguses ikka paras pakk raha taskus.
Peale kosutavat suplust korrusmaja katusel asuvas basseinis suundusime linna avastama. Meie piirkonda iseloomustasid tohutud pargid, palju oli tervisesportlasi ning eriti palju neid, kes tegelesid pargihooldusega (umbes 20 meest korraga kümnel ruutmeetril kastmas näiteks). Väga ilus oli Paseo El Rosedal nimeline roosiaed ning tegime ka tiiru Jaapani aias. Helenale oli kaasas käru, mis tõesti arvestades läbitud kilomeetrite hulka, oli vajalik. Tagasi võtsime heaga takso, sest vahemaad on tegelikult väga suured.
Pikk lend ja jetlag andis tunda, seega saime küllaltki vara magama (järgmine hommik oli juba vaja kuuest hommikul uuesti lennujaama poole liikuda).
Reisid Helenaga 