Hommikul kell pool kuus ei olnud üldse raske ärgata, sest Eesti aja järgi oli juba 10.30 🙂 Võtsime 3 euro eest Uberi ja sõitsime lennujaama. Kuigi varasemalt olin kuulnud, et Argentiina siselennud alati hilinevad, siis meil vist vedas, sest kõik lennud väljusid enam-vähem sellel ajal, mil nad pidid väljuma. Jagan ka natukene infot Argentiina lennufirmade kohta – nimelt on Argentiinas just viimasel ajal tekkinud päris palju odavlennufirmasid. Kõige rohkem lende on firmadel Aerolinas Argentinas ja LATAM, aga need on teistest ka kallimad. Lisaks nendele on olemas sellised odavlennufirmad, mis tunduvalt soodsamad:
https://jetsmart.com/us/en/
https://flybondi.com/ar
https://www.andesonline.com/
https://www.avianca.com/ar/en/
https://www.skyairline.com/ (Argentiina – Tšiili)
Selleks muidugi, et saada odavlennufirmadega soodsalt, peab pigem ikka mitu kuud ette broneerima.
Meie lennujaamaks kuhu saabusime oli Trelew, mis on üks pisike koht keset tühjust. Vähemalt lennukiaknast vaadates küll. Saime ilusti Hertzi kaudu rendiauto Chevrolet Prisma (kohalik versioon Joy?), mis oli minu kogemuse järgi kõige lisavarustusevabam auto, mida ma kunagi näinud olen. Autol ei olnud näiteks kesklukku (kõik uksed tuli manuaalselt ühe kaupa lukustada), ega temperatuurinäidikut, lisaks puudusid ilmselt täielikult igasugu tihendid ja filtrid. Ütleme nii, et maanteel sõites polnud probleem, kuid kui pöörasime põhiteelt ära kruusale, saime tolmu tunda igas hingetõmbes ning ka kotid pagasnikus said oma osa 🙂 Peninsula Valdesel on nimelt enamikus vaid kruusateed. See-eest sai selle auto mytrip.com sooduspakkumisega -50 % seega kurta ei saanud 🙂
Kui te nüüd ei ole kuulnud sellisest kohast, siis tegu on väga kuulsa kohaga, nimelt selle tõttu, et Orcad püüavad siin merilõvi ja lonthülge poegi otse rannast.
Meiel oli poolsaarel aega täpselt kaks ööpäeva, seega alustasime avastamist Puerto Madryni linnast, kus varusime veidi toidukraami ja vett. Kui selle linna kesklinn oli täiesti ok, siis äärelinn jättis väga masendava mulje. Olime nüüd ametlikult ka Patagoonias, mis omakorda tähendas tuult (ja liiva, sest ka äärelinna tänavad olid ilma asfaltkatteta). Sõitsime kohta nimega Punta Loma, kus võis uudistada merilõvisid ja lonthülgeid tegemas lõunauinakut.
Seejärel võtsime suuna päriselt Peninsula Valdesele, mis on looduskaitse all olev poolsaar (sinna viib vaid üks tee). Lunastasime pileti ning suundusime Puerto Piramidese suunas, mis on ainus pärisasula poolsaarel. Veidi oli veel õhtuni aega, seega otsustasime minna Punta Piramides’sse, mis on linnast 5 km kaugusel asuv n-ö vaatega koht, kus näeb jälle merilõvisid ja lonthülgeid ning hea õnne korral ka Orcasid. Sinna viis kitsas kruusatee, kus pidi vaatama, et küljepeale liiva kinni ei jää ning lootma, et teised autod tulevad normaalse koha peal vastu. Peale merilõvide vaatamist mõtlesime, et vaatame korra n-ö Orca kohta – ja mida me nägime – palju Orcasid! Nägime vähemalt 3-4 Orcat ujumas lahes. Õnneks või kahjuks me kellegi ära söömist ei näinud, kuid Orcad ise olid väga toredad 🙂
Ööbisime veidi kõledavõitu külalistemajas – kõle oli põhiliselt sellepärast, et koguaeg oli metsik liiva-tuule-torm ning linn tundus nii mahajäetud – isegi süüa ei saanud kuskil. Ja keset ööd läks ära elekter ning ka hommikul ei tulnud tagasi.
Reisid Helenaga 