Reisid Helenaga

Argentiina reisikiri: päev 4 – Peninsula Valdes

Öösel läks elekter ja ei tulnud isegi hommikul tagasi. Seega näksisime niisama veidi süüa, vinnasime kohvrid autosse (seekord pakkides võimalikult palju asju kinniselt, sest kruusateed ootasid tänagi) ning asusime teele. Meie eesmärgiks oli jõuda tõusu ajal Punta Norte’sse, kus just praegusel aastajal pidi olema näha, kuidas Orcad lonthüljeste poegi kütivad. Ma ei tea, kas jõudsime veidi hilja või Orcadel polnud kõht tühi, igal juhul nägime vaid suurt hulka õnnelikke lonthülgeid ja merilõvisid. Selleks, et sinna saada, tuli läbida umbes 80 km kaheldava kvaliteediga kruusateed. Kruusateel olid servades kraavid ning mõnest mudasemast kohast tuli minna suurema hooga, et mitte kinni jääda. Tee ise oli küllaltki igav, vaid mõnes kohas olid tee ääres guanacod (Argentiina versioon laamast) ja korra õnnestus meil märgata ka Rhead, Argentiina elavad lennuvõimetut lindu.

Punta Norte oli peaagu inimtühi, vaid paar üksikut turisti oli sinna jõudnud sellel varajasel hommikusel ajal. Puhus vinge tuul (mis polnud uue päeva saabudes sugugi vaibunud) ja oli selline kõle olek.
Sealt edasi sõitsime Caleta Valdese suunas. Sealseks päeva tipphetkeks oli pingviinivaatlus. Pingviinipaarid pesitsesid kohe kalju juures vaid mõned meetrid parkimisplatsilt. Üks bossi näoga pingviin käis ka turiste toksimas ja kui näpu andsid siis said tunda tema noka võimu 🙂

Veidi edasi sai matkata ja näha taaskord merilõvisid ja lonthülgeid. Lisaks kohtasime üksikut armadillot, kellest enam meeldis Helenale kohalik hobune. Ainus söögikoht, mis oli avatud, pakkus väga kohutavat ühepajatoitu, mis ei olnud eriti söödav.

Selles kohas oli vahepeal juba mõõn kohale jõudnud…

Oli sõnnik, varsti enam pole! Kohalik taastöötleja lind 🙂

Edasi otsustasime minna Punta Delgadasse, mida oli ka soovitatud eelmine päev turismiinfos. Mida meile turismiinfos ei öelnud oli see, et see koht oli suletud. Peateelt ärakeeramiseks mõeldud tee ees oli suur värav siltidega private property ning sinna ei pääsenudki ligi. Äärmiselt nõme, kui oled sõitnud just veel mingi lisa 50 km kruusateed, et sinna minna.
Meil ei jäänud muud üle kui sõita tagasi ning võtta sihtkohaks Puerto Madryn, kus oli meie selle öine ööbimine. Olime kenas hotellis, ning lõpetasime õhtu kohalike poolt soovitatud mereannirestoranis süües mereande ja nautides valget Trumpeteri (selguse huvides pean mainima, et Helena siiski nautis jäätisekokteili).

Argentiina reisikiri: päev 3 – Peninsula Valdes

Hommikul kell pool kuus ei olnud üldse raske ärgata, sest Eesti aja järgi oli juba 10.30 🙂 Võtsime 3 euro eest Uberi ja sõitsime lennujaama. Kuigi varasemalt olin kuulnud, et Argentiina siselennud alati hilinevad, siis meil vist vedas, sest kõik lennud väljusid enam-vähem sellel ajal, mil nad pidid väljuma. Jagan ka natukene infot Argentiina lennufirmade kohta – nimelt on Argentiinas just viimasel ajal tekkinud päris palju odavlennufirmasid. Kõige rohkem lende on firmadel Aerolinas Argentinas ja LATAM, aga need on teistest ka kallimad. Lisaks nendele on olemas sellised odavlennufirmad, mis tunduvalt soodsamad:
https://jetsmart.com/us/en/

https://flybondi.com/ar
https://www.andesonline.com/
https://www.avianca.com/ar/en/
https://www.skyairline.com/ (Argentiina – Tšiili)

Selleks muidugi, et saada odavlennufirmadega soodsalt, peab pigem ikka mitu kuud ette broneerima.

Meie lennujaamaks kuhu saabusime oli Trelew, mis on üks pisike koht keset tühjust. Vähemalt lennukiaknast vaadates küll. Saime ilusti Hertzi kaudu rendiauto Chevrolet Prisma (kohalik versioon Joy?), mis oli minu kogemuse järgi kõige lisavarustusevabam auto, mida ma kunagi näinud olen. Autol ei olnud näiteks kesklukku (kõik uksed tuli manuaalselt ühe kaupa lukustada), ega temperatuurinäidikut, lisaks puudusid ilmselt täielikult igasugu tihendid ja filtrid. Ütleme nii, et maanteel sõites polnud probleem, kuid kui pöörasime põhiteelt ära kruusale, saime tolmu tunda igas hingetõmbes ning ka kotid pagasnikus said oma osa 🙂 Peninsula Valdesel on nimelt enamikus vaid kruusateed. See-eest sai selle auto mytrip.com sooduspakkumisega -50 % seega kurta ei saanud 🙂

Väike näide sellest, mis juhtus asjadega kui unustada nad lahtiselt pagasnikusse….

Kui te nüüd ei ole kuulnud sellisest kohast, siis tegu on väga kuulsa kohaga, nimelt selle tõttu, et Orcad püüavad siin merilõvi ja lonthülge poegi otse rannast.

Panen siia lingi ühele National Geographicu videole…

Meiel oli poolsaarel aega täpselt kaks ööpäeva, seega alustasime avastamist Puerto Madryni linnast, kus varusime veidi toidukraami ja vett. Kui selle linna kesklinn oli täiesti ok, siis äärelinn jättis väga masendava mulje. Olime nüüd ametlikult ka Patagoonias, mis omakorda tähendas tuult (ja liiva, sest ka äärelinna tänavad olid ilma asfaltkatteta). Sõitsime kohta nimega Punta Loma, kus võis uudistada merilõvisid ja lonthülgeid tegemas lõunauinakut.

Seejärel võtsime suuna päriselt Peninsula Valdesele, mis on looduskaitse all olev poolsaar (sinna viib vaid üks tee). Lunastasime pileti ning suundusime Puerto Piramidese suunas, mis on ainus pärisasula poolsaarel. Veidi oli veel õhtuni aega, seega otsustasime minna Punta Piramides’sse, mis on linnast 5 km kaugusel asuv n-ö vaatega koht, kus näeb jälle merilõvisid ja lonthülgeid ning hea õnne korral ka Orcasid. Sinna viis kitsas kruusatee, kus pidi vaatama, et küljepeale liiva kinni ei jää ning lootma, et teised autod tulevad normaalse koha peal vastu. Peale merilõvide vaatamist mõtlesime, et vaatame korra n-ö Orca kohta – ja mida me nägime – palju Orcasid! Nägime vähemalt 3-4 Orcat ujumas lahes. Õnneks või kahjuks me kellegi ära söömist ei näinud, kuid Orcad ise olid väga toredad 🙂

Ööbisime veidi kõledavõitu külalistemajas – kõle oli põhiliselt sellepärast, et koguaeg oli metsik liiva-tuule-torm ning linn tundus nii mahajäetud – isegi süüa ei saanud kuskil. Ja keset ööd läks ära elekter ning ka hommikul ei tulnud tagasi.

Ka kaugel lõunas on pikad päevad.. siis kui meil on lühikesed päevad 🙂

Argentiina reisikiri: päev 2 – Buenos Aires

Buenos Airese lennujaam oli nagu iga teine suur lennujaam. Tuli läbida turvakontroll ja passikontroll ja siis pagas haarata. Meeldiv oli see, et ilusti tuli kuskilt mingi onu ja suunas meid lapsega eelisjärjekorras passikontrolli. Ma tean, et ilma lapsega reisijatele võib see tunduda ebaõiglane, aga tegelikult ei ole üldse lihtne passida pikas järjekorras, kui sul on kaasas kaheaastane. Teised ei tea, aga need, kellel on lapsed, saavad aru.

Esimese asjana otsustasin võtta endale kohaliku simkaardi, mis osutus küllaltki keeruliseks protsessiks, st kõigepealt tuli leida üles salajane office, kus seda sai (EZE lennujaam, teine korrus) ning siis võttis omajagu aega selle tööle saamine. Teiseks väljakutseks oli kohaliku raha saamine. Kuna rahavahetuspunktis oli tohutu järjekord, siis otsustasin võtta välja raha automaadist. Alguses vaatasin valesti – st vaatasin et lisateenustasu lisaks Eesti panga tasule oli 60 ARSi ehk alla euro. Tegelikult oli kirjas, et see on 600 ARSi ehk ligi 10 eurot. Sellele lisandus siis Eesti poolne tasu (LHV pank, 4,5 euri, suuruse sain teada alles pärast). Seega maksin 90 euro väljavõtmise eest ca 15 eurot, mis on liig mis liig. Aga teinekord olen targem 🙂

Tegelikult on Argentiinasse kõige mõistlikum võtta kaasa sularaha (eurod) ja krediitkaart. Väga lihtsalt on võimalus vahetada sularaha rahavahetuspunktis ning nii saab ka parima kursi. Väga paljud kohad võtavad lisaks Argentiina pesole vastu ka eurosid ja dollareid (euroga maksmisel on isegi eelis). Samas majutuskohtades on kaks varianti: kui on ametlik hotell, siis saab 21 % alla kui maksad välismaa krediitkaardiga. Ka sellest hinnast, mis on nt booking.com lõplik hind. Kui ööbid aga apartmendis või kodumajutuses, siis on soodsam maksta sularahas – saad tavaliselt 10 % alla. Isegi kui on kaardimaksevõimalus, siis seda 21 % mida hotellis alla saad, seal ei saa.

Lennujaamast linna sõites on hea teha väike lisatudu. Kaasas Lufthansa piloodi poolt kingitud roos.

Buenos Aireses on kolm lennujaama. EZE kuhu maanduvad rahvusvahelised lennud, EAP, mis on kõige lähemal kesklinnale, ja kust lähevad enamus n-ö kallid riigisised lennud ning EPA, ehk odavlendude lennujaam. EZE lennujaamast linna sõidab 30 minutit – 1,5 tundi, olenevalt liiklusest. Meie võtsime transfer service’i, ehk maksime putkas takso eest ja lipsuga mees juhatas meid õige auto peale (see oli väga mugav variant, kõik hinnad olid fikseeritud). Selle hind oli 29 € Palermo piirkonda. Võrdluseks – tagasiteel võtsime vastassuunas uberi, see maksis 14,5 €.

Meie Buenos Airese kodukant – kaunid puud kevadiselt õies

Ööbisime Palermo piirkonnas apartmendis, mis oli väga lähedal EAP lennujaamale. Meil oli täiesti ideaalne korter: magamistuba, lapse voodi, elutuba, köök, rõdu, ilus vaade ja isegi bassein katusel. Kel vaja ööbimist Buenos Aireses, julgen soovitada (vt SIIN).

Vaid kaks korrust kõrgemal oli maja katusel asuv bassein ja grillimisala, suurepärase vaatega linnale.

Alustasin sellega, et tegin tiiru lähedalasuvatesse poodidesse – mida ikka vaja osta? Vett, veini, kohvikapsleid ja liha. Lisaks vahetada raha rahavahetuspunktis – kõik oli vaid paari tänavavahe kaugusel. Rahavahetuses olin segaduses, sest tundus, et sain liiga hea kursiga raha. Kuna ma vähem ei saanud, eeldasin, et ma ise lugesin midagi valesti, kuid kodus raha üle lugedes tuli välja, et olin saanud ühe euro eest 72 pesot, kuigi ametlik kurss see hetk oli 65. Kõige suurem raha, mida meil õnnestus näha oli 500-pesone, ehk ca 8 eurot. Seega kogu reisiks raha vahetades oli alguses ikka paras pakk raha taskus.

Mida ikka vaja? Steiki ja vorti lapsele!

Peale kosutavat suplust korrusmaja katusel asuvas basseinis suundusime linna avastama. Meie piirkonda iseloomustasid tohutud pargid, palju oli tervisesportlasi ning eriti palju neid, kes tegelesid pargihooldusega (umbes 20 meest korraga kümnel ruutmeetril kastmas näiteks). Väga ilus oli Paseo El Rosedal nimeline roosiaed ning tegime ka tiiru Jaapani aias. Helenale oli kaasas käru, mis tõesti arvestades läbitud kilomeetrite hulka, oli vajalik. Tagasi võtsime heaga takso, sest vahemaad on tegelikult väga suured.

Pikk lend ja jetlag andis tunda, seega saime küllaltki vara magama (järgmine hommik oli juba vaja kuuest hommikul uuesti lennujaama poole liikuda).

Argentiina reisikiri: päev 1 – teele!

Argentiinasse tekkis mul soov minna juba ammu. Olen küll korra käinud Brasiiliast üle piiri Iguassu jugade juures, kuid kaugemale ma tookord ei jõudnud. Sel kevadel lootsin minna ühele kohtumisele Uruguais, kuid ka sellest ei tulnud seekord midagi välja, seega pidi plaanid ümber mõtlema. Suurepärane võimalus Lõuna-Ameerika avastamiseks avanes siis, kui leidsin täiesti juhuslikult odavad piletid Tallinnast Buenos Airesse. Lend oli ka väga mugav – Tallinn Frankfurt ja sealt edasi küll pikk, kuid otselend Argentiina pealinna. Piletid leidsin juuni alguses ja ostsin kohe ära – reisiseltskonnas seekord kolm põlvkonda naisi – mina, Helena ja vanaema Vivian.

Võrreldes varasemaga (selle ajaga kui Helena alla kahe aasta vana oli) oli muutuseks see, et ka Helenale tuli täispilet osta. Kui enne maksis pilet vaid väga tillukese osa täispiletist (nt 10 % vms), siis nüüd maksis ta pilet täpselt sama palju kui minu oma. Ei mingit lapsesoodustust 😦 Üldse muudab see kahe aastaseks saamine palju reisikorralduses – justkui saab beebi üle öö täiskasvanuks. Mõned firmad ei luba enam automaatselt tasuta lapsekäru, lennujaamades peab laps ise minema läbi turvakontrolli ning kuuldavasti ei lubata mõnikord ka 2+ lapsele vett kaasa võtta läbi turvakontrolli (viimast õnneks meiega juhtunud siiski pole).

Aga tagasi reisi esimese päeva juurde – selleks oli 21. november. Meie lend Tallinnast oli kell 18.00, seega oli hommikul ilusti aega kohvrit pakkida. Pagasi pakkimisel tuli olla väga tähelepanelik, sest kuigi Lufthansaga lennates oli pagasit lubatud normaalselt, siis Argentiinas sees ootas meid ees 5 siselendu, ning igal lennufirmal olid kardinaalselt erinevad pagasireeglid.

Helena tunneb ennast Tallinna lennujaamas vägagi koduselt. Juhuslikult saime just see päev kätte ka ajakirja, kus minu artikkel lapsega reisimisest 🙂

Ilmselt oli ka Helenal reisiärevus, seega keeldus ta kardinaalselt lõunauinakust, ning kuna mul tõesti oli vaja pakkida ja polnud väga aega viita, jäigi see tegemata. Ma pean tunnistama, et olin veidi mures, sest viimati kui oli selline pikem lend (augustis nt Mauritius – Tallinn) ja ta üleväsis, siis oli ikka lennukis veidi kisa ka. Igal juhul olin hästi varustatud – kaasas erinevad kleepsuraamatud, kaelapadjad, snäkid, smuutid ja puuviljad. Tallinna lennujaamas oli väga tore Lotte mängunurk, kus väsinud laps sai ennast veel rohkem ära väsitada. See muidugi ei tähendanud, et ta oleks Tallinn – Frankfurt lennul maganud – magas hoopis Frankfurdi lennujaamas kärus ja ärkas ilusti järgmise lennu ajaks üles. Järgmine lend oli natukene hirmutav – 13,5 tundi. Pean tunnistama, et vist ei olegi nii pikalt lennanud, st nagu paar korda on olnud nii pikad lennud, aga mitte lennukava järgi vaid selle pärast, et lend on hilinenud (vastutuul, pikk stardijärjekord vms).

Kahtlemata oli see Helena kõige pikem lend seni. Alguses lahutasime niisama meelt, kleepisime, mängisime vms. Ja täiesti juhuslikult jäi ta mingi hetk lihtsalt istudes magama (teesklesin, et magan ise ka) ja siis kukkus pots mulle peadpidi sülle. Olime kolmekesi kolmeses reas, seega tähendas see seda, et ega ma väga liikuda ei saanud. Lisaks kõigele oli Lufthansa toppinud meid oma sektsiooni viimasele reale, mis tähendas, et meie istmed ei käinud alla. Check-ini tehes ma ei märganud ka seda (vaatasin lihtsalt, et ilusti kõrvuti, aga ei tulnud selle peale, et ka need istmed alla ei käi). Siiski, somehow isegi mina magasin veidi ja Helena magas suhteliselt normaalselt. Draama ja kisa jäi seekord olemata 🙂

See hetk kui Helena on just lõpetanud uinaku Frankfurdi lennujaamas, aga vanaemal on tudu tegemata. 13 tunnine lend here we come!

Buenos Aireses maandusime järgmisel hommikul kell 8.00.

Kui palju me tänaseks reisinud oleme?

Me oleme Helenaga koos reisinud alates sellest hetkest, kui ta oli 6-kuune. Alustasime väiksemate reisidega ja läksime edasi juba kaugemate reisidega. Mõnikord oleme reisinud üksi, teinekord koos pere või sõpradega. Üritan siia kirja panna, kus ja millal oleme käinud ülevaate mõttes 🙂

Enne sündi (minu kõhus):
Malaisia + Tai (jaanuar-veebruar 2017)
Uus-Meremaa (märts 2017)
Läti (mai 2017)

1. Märts 2018 (6 k) – Kinetta beach, Kreeka, 10 päeva. Lennud Tallinn – Amsterdam – Ateena – Amsterdam – Tallinn (4 lendu)

2. Mai 2018 (9 k) – Korfu, Kreeka, 11 päeva. Lennud Tallinn – Korfu – Tallinn (2 lendu)

3. September 2018 (1 a) – Cardiff, Wales, 8 päeva. Lennud Tallinn – Amsterdam – Cardiff – Amsterdam – Tallinn (4 lendu)

4. September 2018 (1 a) – Sitsiilia, Itaalia, 4 päeva. Lennud Tallinn – Milaano – Catania – Rooma – Riia – Tallinn (5 lendu)

5. September 2018 (1 a 1 k) – Krk, Horvaatia (+ Istra, Cres, Lošinj), 7 päeva. Lennud Tallinn – Rijeka (Krk) – Rijeka (2 lendu)

6. Oktoober 2018 (1 a 1 k) – Tblisi, Gruusia, 4 päeva. Lennud Tallinn – Riia – Tblisi – Riia – Tallinn (4 lendu)
7. November – detsember 2018 (1 a 3 k) – Guadeloupe, Prantsusmaa, 14 päeva. Lennud Tallinn – Helsinki – Pariis – Guadeloupe – Pariis – Helsinki – Tallinn (6 lendu)

8. Jaanaur 2019 (1 a 5 k) – Tenerife, Hispaania, 7 päeva. Lennud Tallinn – Tenerfie – Tallinn (2 lendu)

9. Märts 2019 (1 a 6 k) – Phu Quoc, Vietnam (+ Bangkok, Tai), 11 päeva. Lennud Tallinn – Helsingi – Bangkok – Phu Quoc – Bangkok – Helsinki – Tallinn ( 6 lendu).

10. Mai 2019 (1 a 8 k) – Helsingi, Soome. 2 päeva. Laev Tallinn – Helsingi – Tallinn.

11. August 2019 (1 a 11 k) – Reunion, Prantuse territoorium ja Mauritius, 14 päeva. Lennud Helsingi – Istanbul – Mauritius – St. Denis – Mauritius – Istanbul – Tallinn (6 lendu).

12. September 2019 (2 a) – Island (+ Kopenhagen, Taani), 9 päeva. Lennud Tallinn – Kopenhagen – Reykjavik – Kopenhagen – Tallinn (4 lendu).

13. September 2019 (2 a) – Hispaania, 6 päeva. Lennud Tallinn – Münich – Bilbao – Frankfurt – Tallinn (4 lendu).

14. November-detsember 2019 (2 a 3 k) – Argentiina, 19 päeva. Lennud Tallinn – Frankfurt – Buenos Aires – Trelew – Ushuaia – El Calafete/San Carlos de Bariloche – Mendoza – Buenos aires – Frankfurt – Tallinn (9 lendu).

Planeeritud 2020:

– St Maarten & Tai

Külastatud riike (lennujaamad ei loe!): Kreeka, Wales, Itaalia, Horvaatia, Gruusia, Prantsusmaa (sh. Guadeloupe ja Reunion), Hispaania, Tai, Vietnam, Soome, Mauritius, Island, Taani, Argentiina. Kokku 14.
Tehtud lende: 58

Mis blogi see on? :)

Mõtlesin hakata veidi kirjutama sellest, kuidas siis on reisida koos lapsega. Üritan siia blogisse panna kirja veidi pikemalt reisilugusid, kus oleme käinud koos Helenaga ning jagada seiklusi ka tulevikus.

Miks ma seda teen? Päris kindel ei olegi, aga mulle on meeldinud ikka reisilugusid kirja panna, ning miks mitte jagada oma seiklusi ka teistega. Lisaks on tore kirjutada Helenaga reisimisest, sest kohutavalt palju on millegi pärast neid inimesi, kes arvavad, et lapsega ei saa reisida või see on suur väljakutse. Tegelikult ei ole, lapsega koos reisida on väga tore 🙂

Heleri ja Helena Argentiinas, taustaks Aconcagua mägi, mis Lõuna-Ameerika kõrgeim tipp

Kes me siis oleme?

Mina olen Heleri, seikleja ja muidu tore inimene. Mulle meeldib reisida (kes seda oleks uskunud? 😀 ), looduses käia ja teha asju, mis teevad tuju heaks. Olen pärit Lõuna-Eestist, kuid elan Harjumaal (kui ma parasjagu Eestis olen). Töötan noorteorganisatsioonis Seiklejate Vennaskond, mis tegutseb rahvusvahelise noorsootöö valdkonnas.

Helena on hetkel kahe aasta ja nelja kuu vanune neiu, kellele meeldivad kleepsuraamatud, batuudikeskused, toredad loomad ja emmega asju koos teha. Üks nendest asjadest on lennukiga vuhh teha ja minna uusi kohti avastama.

Praegu meil olemas juba oma Facebooki leht: https://www.facebook.com/HelenaReisid/ kuid loodan siin blogis veidi põhjalikumalt meie seiklustest kirjutada.